Valgevase 14 maja lugu
Millal täpselt sündis idee ehitada Valgevase uulitsale maja, ei ole täpselt teada.
1932. aasta oktoobris ostis tollal Suur-Laagri 4b elanud Väike-Rõude juurtega mees Jaan Põlten (Pölten) Mihkel Pung`ilt 5655 krooni eest maja ehitamiseks kinnistu nr 4427.
29.08.1933 kinnitati Tallinna linnavalitsuses maja projekt ning kaks päeva hiljem asus Jaan Põlten "teostama ehitustöid".
Töö käis kiiresti ning 24. märtsil 1934 aastal on Tallinna linna ehitusinspektor oma allkirjaga kinnitanud, et: "ehitustööd on kohapeal järele vaadatud ning ehitise kasutamisele võtmiseks ei ole takistusi."
Valminud maja on nö Tallinna maja tüüpi kivi trepikojaga kahekorruseline topelt püstpalk seintega ja murdpoolkelpkatusega maja. Algselt oli majas kokku 8 kahetoalist korterit, milles ka köök ja wc; suur pööning ning soklikorrus, kus asusid kuurid, pesuköök ja äriruum.
1935. aastal algatas Jaan Põlten "katusekorrusele korteri rajamise" projekti kooskõlastamise, mis sai kinnituse 1936. aastal. Täiendav, 9. korter, võeti Tallinna Linnavalitsuse inspektori poolt vastu 1937. aastal.
Majaomanik, Jaan Põlten, suri 1939. aastal. Seega rajaja ise oma majas kahjuks kaua elada ei saanudki. Pärast Jaan Põlteni surma päris maja tema tütar Emilie-Marie.
27.11.1940 aastal maja ENSV Rahvakomissaride nõukogu otsusega natsionaliseeriti ning maja asus haldama Nõukogude Liidu ajast teada tuntud majavalitsus, kes majutas majja omal valikul inimesi ning remontis vastavalt oma äranägemisele või käsuliini korraldustele, kellel puudus täpne ülevaade, kui ka ilmselge otsene huvi maja osas.
Maja praeguse, sugugi mitte halva seisukorra osas on olulise tähtsusega see, et maja endisel omanikul ja tema perel võimaldati edasi elada varasemalt neile kuulunud majas. Endised omanikud tegid vastavalt südametunnistusele kojamehe tööd ning hooldasid maja nii palju kui see üldse antud ajaperioodil oli võimalik.
1994. aastal tagastati Emilie-Marie seaduslikule pärijale hoone ja 1998. aastal ka kinnistu. Sellega ei olnud omandireform omaniku jaoks lõppenud- kuni 2005. aastani olid majas inimesed sundüürniku staatuses.
Pärast maja viimase, pikaajalise perenaise Enna, maise teekonna lõppu 2013.aasta septembris sai vana perenaise soovil ja saatuse tahtel maja uueks omanikuks Anneli.
Eesmärgiks on kohandada see vana ja auväärne maja uute vajaduste ja nõudmiste tarvis niimoodi, et maksimaalselt säiliks siin peituv väärtuslik substants, arvesse võttes ja rakendades siin peidus olevaid väärtusi ja võimalusi. Nii käsitlemegi selle vanust mitte kui probleemi vaid kui võimalust.
Maja kaheksakümne teiseks sünnipäevaks sai maja endale väärilise logo, mille autoriks on Maria-Liisa Leonidov.
1932. aasta oktoobris ostis tollal Suur-Laagri 4b elanud Väike-Rõude juurtega mees Jaan Põlten (Pölten) Mihkel Pung`ilt 5655 krooni eest maja ehitamiseks kinnistu nr 4427.
29.08.1933 kinnitati Tallinna linnavalitsuses maja projekt ning kaks päeva hiljem asus Jaan Põlten "teostama ehitustöid".
Töö käis kiiresti ning 24. märtsil 1934 aastal on Tallinna linna ehitusinspektor oma allkirjaga kinnitanud, et: "ehitustööd on kohapeal järele vaadatud ning ehitise kasutamisele võtmiseks ei ole takistusi."
Valminud maja on nö Tallinna maja tüüpi kivi trepikojaga kahekorruseline topelt püstpalk seintega ja murdpoolkelpkatusega maja. Algselt oli majas kokku 8 kahetoalist korterit, milles ka köök ja wc; suur pööning ning soklikorrus, kus asusid kuurid, pesuköök ja äriruum.
1935. aastal algatas Jaan Põlten "katusekorrusele korteri rajamise" projekti kooskõlastamise, mis sai kinnituse 1936. aastal. Täiendav, 9. korter, võeti Tallinna Linnavalitsuse inspektori poolt vastu 1937. aastal.
Majaomanik, Jaan Põlten, suri 1939. aastal. Seega rajaja ise oma majas kahjuks kaua elada ei saanudki. Pärast Jaan Põlteni surma päris maja tema tütar Emilie-Marie.
27.11.1940 aastal maja ENSV Rahvakomissaride nõukogu otsusega natsionaliseeriti ning maja asus haldama Nõukogude Liidu ajast teada tuntud majavalitsus, kes majutas majja omal valikul inimesi ning remontis vastavalt oma äranägemisele või käsuliini korraldustele, kellel puudus täpne ülevaade, kui ka ilmselge otsene huvi maja osas.
Maja praeguse, sugugi mitte halva seisukorra osas on olulise tähtsusega see, et maja endisel omanikul ja tema perel võimaldati edasi elada varasemalt neile kuulunud majas. Endised omanikud tegid vastavalt südametunnistusele kojamehe tööd ning hooldasid maja nii palju kui see üldse antud ajaperioodil oli võimalik.
1994. aastal tagastati Emilie-Marie seaduslikule pärijale hoone ja 1998. aastal ka kinnistu. Sellega ei olnud omandireform omaniku jaoks lõppenud- kuni 2005. aastani olid majas inimesed sundüürniku staatuses.
Pärast maja viimase, pikaajalise perenaise Enna, maise teekonna lõppu 2013.aasta septembris sai vana perenaise soovil ja saatuse tahtel maja uueks omanikuks Anneli.
Eesmärgiks on kohandada see vana ja auväärne maja uute vajaduste ja nõudmiste tarvis niimoodi, et maksimaalselt säiliks siin peituv väärtuslik substants, arvesse võttes ja rakendades siin peidus olevaid väärtusi ja võimalusi. Nii käsitlemegi selle vanust mitte kui probleemi vaid kui võimalust.
Maja kaheksakümne teiseks sünnipäevaks sai maja endale väärilise logo, mille autoriks on Maria-Liisa Leonidov.